Oleme tänulikud, kui jagate meiega oma muljeid või arvamusi meie kontserdist ja koorist aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Rahvusvaheline koorifestival ja -konkurss "Golden Voices of Monsterrat" Hispaanias

I koht ja kulddiplom akadeemilise laulmise ning II koht ja hõbediplom folkloori 40+ konkursivoorus.

     

Kontsertetendus "Semper sint in flore"

Kontertetendused toimusid 19. mail 2022 Tartu Ülikooli Narva kolledžis, 5. juunil Tartu Ülikooli aulas ja 15. oktoobril Viljandi Adventkirikus.
Ürituste õnnestumist kinnitas kuulajate pikk soe aplaus etenduste lõpul. Paljud kuulajad tulid tänama ja ütlesid, et kontsertetendus oli väga huvitav ja hariv. Mõned vastukajad:
"Väga ilus, tore ja heakõlaline kontsert oli! Ülesehituselt ka hästi terviklik ja ülevaatlik!" "Koori kõla oli ühtlane, häälestusite kenasti, kuulasite üksteist, kõla oli ilus ja pehme." "Meeldis etendus, vorm – õige valik, huvitav. Tekst oli huvitav, hariv, vaimukas."  "Ääretult ilus kontsert oli!"

 

Balchiki VIII rahvusvaheline koorifestival „Chernomorski Zvutsi" Bulgaarias 6.-10. juuni 2018

Tänan Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori vilistlaskoori suurepärase saavutuse ja Tartu linna positiivse maine kujundamise eest!
Sügava lugupidamisega,
Urmas Klaas
Tartu linnapea

Õnnitleme Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori ...
Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori vilistlaskoor sai võidu ja rahalise preemia Bulgaarias, Balchikis 6.-10. juunini toimunud VIII rahvusvahelise koorifestivali „Chernomorsi Zvutsi” nais- ja meeskooride kategoorias. TÜAN vilistlaskoori dirigent on Ülle Sakarias, hääleseadja Karmen Puis. Konkursikava koosnes Gustav Ernesaksa, Cyrillus Kreegi, Veljo Tormise, Rihards Dubra, Charles Gounod’ ja Petar Liondevi muusikast.
Eesti Naislaulu Selts

V rahvusvaheline Gdanski koorifestival 11.-13. märtsil 2016. Emotsioonid, mis jäävad meelde ...

- Võimalus olla muusika sees ja teiste maade koorilauljate keskel.

- Soe suhtumine kooridel omavahel, nii palju kui kokkupuuteid oli.

- Hingeaur kirikus, mõnus tunne konkursiesinemisel

- Isekeskis meil ka hea koos olla kooriga pingelise sõidu ajal, eks ole -- ikka hea seltskond!

- Kirikud - ilusad ja külmad.

- Erika, kes hoolega lambukesi luges ja valvas, et keegi ula peale ei jää.

-  Innustavad dirigendid.

- Mõnus toanaaber (kellega oli tore tuttavaks saada).

- Võimsad koorid Jaapanist, imeilusad kirikud ja polütehnikum, abivalmid inimesed. Rõõm, rahulolu, et olen Euroopast leidnud veel ühe koha, kuhu tahan tagasi minna.

- Alguses: ei taha minna. Pärast: ei taha ära minna.
Armsad jaapani tüdrukud ja nende ilus sillerdav hääl.

- Gdanskis oli kõike: muusikat, kultuuri, korralikku kõhutäidet ja toredaid inimesi.

- Arvasin, et Gdansk on eelkõige tööstuslinn, aga tuli välja, et ta on ka ilus ja ajalooline linn. 

- Ko Matsushita koorid, ühiskontserdid uhketes kirikutes. Meie lauljate tore suhtumine ja valmisolek igaks prooviks ja esinemiseks. Innustavad dirigendid. Konkursiesinemine - üllatavalt pingevaba, aga vist kõik suutsid anda endast parima. Ega meil polnudki midagi kaotada, ikkagi esimest korda rahvusvahelisel festivalil. Aga võitsime küll. Iseennast. Ja hõbediplomi... Galakontsert ja tulemuste teatamine muidugi jäävad meelde. Ja meie igati toetav ja hoolitsev Bartek. Gdanski Politechnika uhke hoone oma hea akustikaga saaliga. Sõbralik kaaskoor Camerata Universitatis. Gdanski suursugune (uuesti ülesehitatud) vanalinn. Oliwa uhke ja korras katedraal ja kaunis missa. Mõnusad ja taskukohased söögikohad.

 

Koori küsitlus kevad 2015
Kuna mul on seni olnud kooriga vähe esinemisi, siis on igaüks neist omamoodi meelde jäänud. Nii minu kõige esimene, kus me Pauluse kirikus lõpuks päikese välja laulsime. Aga kindlasti ka see, kui me konkursil end kokku võtsime ja end teisele kohale laulsime. Ja Vaike kontsertist jäi mulle kuidagi eriliselt helge tunne - see koht ja laulud ning ka see, et me seal nii laulsime, et sünnipäevalaps ka rahule jäi.                                                           Maia Kivisaar

 

Ester Mägi 90. sünnipäevale pühendatud nais- ja neidudekooride võistulaulmine Tallinna Ülikooli aulas 11. märtsil 2012
Heli Jürgenson
Mägi ­ kaunis vokaal, aldi soolole ümarust juurde. Kaunis muusikaline tervik.
Norra tants ­ eellöök liiga suure tempolise vabadusega
Miśkinis ­ hea kõla. Lüürilises osas mäng tempoga ehk liiga vaba. Sedasorti muusika eeldab täpset erksat rütmikat. Artikulatsioon võiks erksam olla.

 

Ants Soots
Oleks konkurentsivõimeline oma tasemelt ka A-­kategoorias. Põhjaliku „kooli“ ja kogemusega koorilauljad, professionaalne dirigenditöö.
E. Mägi parim tõlgendus ja ettekanne, sisult mõjuv, detailirohke, väga selge faktuur.
Norra tantsuloos oodanuks forte-sära ehk rohkemgi.
Väga nõudlik Miškinis, üleolek teosest nii  terviklikkuselt, vokaalselt jne. kooritehnilistes komponentides.

 

Naiskooride laulupäev ja laulusõprade kevadsimman Vanemuise kontserdimajas 1. aprillil 2000 Kuuendal Tartumaa neidude ja naiskooride laulupäeval Vanemuise kontserdimajas astus üles 13 koori. Kõige sagedamini kõlas Veljo Tormise koorilooming, aga ka mitme laulupõlvkonna lemmikute Miina Härma, Enn Võrgu, Tuudur Vettiku, Mart Saare jt. igihaljad kooriteosed.
Õhtut juhtinud Mart Sander liitis koorilauluõhtu tervikuks, lisades kooride ülesastumiste vahele kommentaare esitamisele tuleva laulu ja seda ette kandva koori kohta.
Õhtu teise poole sisustasid meeldiva muusika, kuid tugeva võimendusega orkester „Lehmakommionud“, gümnasistidest poistekoor ja erinevad meesansamblid. Tantsusamme aitas sättida ja juhendas Paul Bobkov. Kui sõnalisest õpetusest küllalt sai, liuglesid triibulised seelikud sõõre tehes kogu saali ulatuses. Elvi Oolo võttis koori enda sappa ja lookles rõõmsate tantsupaaride vahel, lusti jagus kõigile.
Elevust pakkus Kunstigümnaasiumi tütarlaste moedemonstratsioon ja loosimine. Peavõit – kuu aega tasuta treeninguid naisvõimlemisrühmas - läks soliidsele vanahärrale.
Kõige rohkem laulupäeva pileteid müünud koor – Cantare – sai tänutäheks suure tordi.
Õhtu lõppedes soojendas kuulajate südameid veel  Mart Sander kolme lauluga ja pani publiku muusika rütmis kaasa elama. 

 

Jõulukontsert Lastega Leskede Liidu heaks Pauluse kirikus 20. detsembril 1998
Kontsert oli meie noorele dirigendile Annika Kasemaale esimene iseseisev ülesastumine. Püüdsime teda igati toetada ning laulda nii nagu noodid ja märgid ette näevad.
Kõik laabus kenasti ja kirikuõpetaja Luhamets kutsus koori rõdult alla altari ette end tutvustama. Korraldajad üllatasid meid kringli ja kohviga.                                                                                                                      Evi Samarüütel

 

Eesti Vabariigi 80. aastapäevale pühendatud Naiskooride laulupäev Hüpassaares ja Viljandis 27. juunil 1998
Eesti Naislaulu Seltsi korraldatud laulupäevale Hüpassaares ja Viljandis oli kokku tulnud üle kuuekümne naiskoori Harju-, Hiiu-, Valga-, Võru- ja Virumaalt, Narvast, Pärnust, Tartust ja Tallinnast. Rongkäigus marssis 1500 naist ja nende ees kandis laulupeotuld Viljandi mees Olev Oja.
Viktoria Jagomägi: „Ühekorraga näed nõnda palju silmi. Osaga lauljatest tekivad kontakt ja silmside kohe. Just need lauljad mõnest eredast koorist nopidki välja, sest nad otsekui helendavad sulle vastu, ja lugu juhatades toetud ikka nendele. Su ees on hiidkoor, aga toetud ikka üksikutele lauljaisiksustele ja nende vastutustundele.“
Kontserdi kavas oli lisaks naistelaulule ka rahvatantsu ja puhkpillilugusid, Austria St. Nikola Muusikakapell mängis J. Straussi loo „Ilusal sinisel Doonaul.“
„Olen täielikult nõus sellega, et Kesk-Eesti ja Viljandi on üks õige eesti muusika laulmise koht. Hüpassaaret ja Suure-Jaanit võib pidada koorimuusika hälliks, see on kõige uhkem eesti muusika kants, sest seal on olnud Kapid ja Mart Saar,“ arvas Olev Oja pärast kontserti. „Lauljail oli täna väga raske päev. Ei teagi, et proovid, kaks kontserti ja rongkäik oleksid kunagi kõik ühel päeval olnud. Kaugemalt tulijatel algas see päev juba hommikul kell viis või kuus. See oli väsitav, aga kindlasti meeldejääv päev.“
Sakala, 30. Juuni 1998                                                                                       Aime Jõgi

 

Peipsiäärsete maakondade II laulupidu Põlva Intsikurmus 13. juunil 1998
Põlvas on mäe otsas kultuurikeskus ja selle juures tamm eesti rahva suurmehe, rahvaluule- ja keeleteadlase Jakob Hurda ausambaga. Rahvatantsijad moodustasid ringid ümber tamme ja ausamba. Lasteaia folkloorirühm esitas Tamme leelo. Laulupeo üldjuht Alo Ritsing ja segakooride üldjuht Ester Ratassepp süütasid laulupeotule. Tõrvik liikus läbi värava suurmehe kuju juurde. Loeti ette Põlva luuletaja Ilmar Vananurme selle peo tarvis kirjutatud luuletus „Ja mitte iseenda eest ei pea muretsema“. Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Tartumaa ja Põlvamaa maavanemad süütasid Hurda ausamba ees küünlad.
Tõrvik anti ratsamehe kätte. Puhkpilliorkester lõi lahti marsi ning rongkäik üldjuhtidega eesotsas alustas liikumist Intsikurmu. Maavanemad istusid pikkvankrile, millega sõideti tavapäraselt laulupidudele sada aastat tagasi. Vilistlaskoori eesotsas sammus Vaike suure vihmavarjuga.
Tänavusel laulupeol kõlas esmaettekandes Alo Ritsingu segakoorilaul „Põlvamaale“ autori juhatusel. „Ehk seepärast kirjutasin selle laulu, et ise olen Lõuna-Eesti mees. Isa on mul pärit Räpina lähedalt, Võõpsus on praegugi palju sugulasi“ rääkis autor peo lõppedes.
Lõpulauluna kaikus ühendkooride esituses Raimund Kulli „Kodumaa“. Mis sobiks veel paremini Peipsi-äärsete maakondade laulupidudele, kui laul, mis algab sõnadega „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt...“.
Lauldes istuti bussidesse. Lauldes vaikis päev, mis paari nädala järel oli esimene, kus kurjad piksepilved Peipsi ääres ringi ei sõelunud. 
Maaleht, 18. Juuni 1998                                                                                       Rein Raudvere                    

 

 

Tartu ja Tartumaa naiskooride V laulupäev TÜ aulas 8. märtsil 1998
8. märts – kellele nostalgiline pidudest rõkkav ja lilledesse uppuv naistepäev, kellele arglik uusi võrseid ajav naistepäev, kellele tavaline pühapäev tohutu hulga koduste töödega, kuid Lõuna-Eesti naiskooridele oli see suur laulupidu Alma Materi aulas.
Aula kihas kaunitest naistest, üks kirevam ja kevadisem kui teine. Kõik elevil, aula naiste sädinat täis. Naised olid nii suures jutuhoos, et ei pannudki tähele häälerühmade silte, peaasi, et sai koos istuda ja juttu vesta. Lõpuks leidsid häälerühmad oma koha ja proov läks lahti. Aula rõkatas naiste omapäisest innukast laulmisest, mida koorijuhid pidid korduvalt katkestama, et meelitada lauljaid ka dirigente vaatama ja koostööd tegema. Laul oli nii võimas, et klaverimängija tundus pantomiimiteatri näitlejana – nägid teda, kuid klaverisaadet ei kuulnud.
Siis saabusid pasunapoisid – Tartu Muusikakooli „Brass“. Nemad mängisid nii, et naisigi polnud vahete-vahel kuulda.
Proov kestis poole üheteistkümnest poole kaheni. Kell 14.00 algas kontsert. Kuulajaid võis näppudel üles lugeda. Au tuleb anda Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskoorile, kes saali mingil määral täitis.
Lauldi koos ja kooride kaupa.Oli ilus kuulata ja vaadata, meeldejäävaim, nagu alati, Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori esinemine.
Kontserdi lõppedes kutsus meeskoor laulupäeval osalenuid Kaitseliidu majja oma esinemist kuulama ja  orkestri saatel jalga keerutama. Korraldati viktoriin, võitjale suur nelk ja suur aplaus.
Mehed olid saali katnud laua hõrgutavate võileibadega, mille lõhn saali täitis. Naised olid aga hommikust peale laulmisega ametis olnud ning nüüd kõhu korisedes viktoriinist osa võtnud. Raske oli vajalikule kontsentreeruda!
Kui kõht sai kinnitatud, läks tuju paremaks, sai vestlus uue hoo ja algas lustakas tants.
Oli tore õhtu. Aitäh korraldajatele.                                                                           Nora Toots  

 

Lõuna-Eesti naiskooride laululaager ja kontsert Räpina mõisas 8.-10. augustil 1997
Laululaagrisse olid lisaks kohalikule koorile tulnud 5-6 Lõuna- Eesti naiskoori. Meid majutati Räpina Kõrgema Aianduskooli ühiselamusse, proovid toimusid kultuurihoone kaarhallis (endine kultuurihoone oli tulekahjus hävinud).
Koore juhendasid dirigendid Vaike Uibopuu, Linda Kardna ja Triin Koch (Eesti  Muusikaakadeemia üliõpilane) ning Kurekella hääleseadja Tiia Puhvel, kes andis laulmiseks vajalikke näpunäiteid tehes iga seltskonnaga 20 minutit pingsat tööd.
Proovid olid tihedad, vaheajad 15 minutit, lõunapaus üks tund. Lauludest õppisime:
Alo Ritsing Kevade
Tiina Kiilaspea Mis meil kaunis, mis meil kallis ja Ei ma mõista palvet teha
Mart Saar Linakitkuja
Ester Mägi Neiulaulud.
Ilmad olid päikesepaistelised ja kuumad, jahutas suplus karges jõevees, eriti kosutav oli hilisõhtune kümblus.
Õhtud olid sisustatud huvitavalt. Reede õhtul esines rahvalaulude koguja Viljandi Kultuurikolledžist, kellega õppisime leelotades liikuma ja tantsima ning ise rahvaluule improvisatsioonidega esinema. Laupäeva pärastlõunaks oli kutsutud ravimtaimedest rääkima kohalik sensitiiv Valentina Petrovna, pärit Murmanskist. Õhtul nautisime Räpina kirikus saksa orelikunstniku kontserti ning  imetlesime kirikus lilleseadeid, mis valmistatud kuldleerilastele kinkimiseks. Eriliselt jäi meelde kanarbikuõitest punutud kübar. Päike oli loojumas, orelihelide saatel  helklesid aknavitraažide värvid altariesistel lilleseadetel – kõik see erutas ja samas kosutas hinge!
Hilisõhtul aga toimus Võõpsus vallatu simman. Astusime üles vaheldumisi kohaliku puhkpilliorkestri ja kapelliga. Triini eeslaulmisel kordasime Sinimaniseele võimalikult setuküla varianti, mis meeldis nii lauljatele kui kuulajatele. Laul, tants ja trall kohalikega kestis mitmed tunnid üle südaöö.
Pühapäeva alustasime taas prooviga, seekord hooldatud ja kenasti korrastatud mõisapargis. Mõisa tagatrepp pakkus varju ja oma suuruselt andis korraliku laululava mõõdu välja. 10. augustil peeti Räpina mõisas mõisapäeva, ka meie osalesime sellel kontserdiga esitades laululaagris õpitud laule.
Oli tore töine ja vaheldusrikas nädalavahetus. Kaasa saime eredaid muljeid ja hingekosutust.              Evi Samarüütel

 

Kontsert koos meeskooriga Botaanikaaias 1. novembril 1996
Eriline oli kontsert Botaanikaaia palmihoones, kus koorid laulisid kesk suvist rohelust basseini ääres, osa meist seistes keerdtrepil palmiokste ja väänkasvude vahel. Selle eest, et me liiga sentimentaalseks ei muutuks, oli hoolitsetud päeval: palmihoonet oli väetatud päris orgaaniliselt lõhnava (haisva) vedelikuga, mis üritusele omajagu vürtsi lisas ja humoorika kontrastina mõjus. Laulud kõlasid meeleolukalt, Vaike oli „sõiduvees“ nagu alati, noor dirigent Triin Koch juhatas kindlakäeliselt.
Kateedriruumis ootas naiste kaetud kohvilaud suupistetega, mehed olid hoolitsenud joodava - võrratu kokteili eest.
Lauludega vaheldusid Joel Aasovi vaimukad sõnavõtud. Saime teada, kui keeruline ja huvitav on naise loomus, kui peenekoeline, salapärane ja vastuoluline tema olemus. Ning siis võttis kätte ja rikkus kogu „idülli“ Olav Loolaid lugedes K. Lepiku luuletuse lõbunaisest, kes võrgutas ära lihtsameelse maamehe ja tegi tühjaks ta rahakoti.
Meie sõpruskohtumine lõppes lustakate ühislauludega, milledel ei tahtnud kuidagi lõppu tulla. Tõdesime järjekordselt, et laulurahvas on igavesti noor ja optimistlik, olgu elu milline tahes.                             Milvi Kalamees

 

E S T O  päevad Tallinnas 9.-10. augustil 1996
Esimesed ESTO päevad enamusele eestlastele. Ühe koorilaulja-osavõtja muljed-meeleolud:
- kaks päeva hilissuvist päikeselõõska lauluväljakul
- aus on armas isamaalisus, Eestimaal jääb seda vähemaks ja vähemaks
- kodu-eestlased, väliseestlased ja paljud teised rahvad esitamas meie tantse, et pidu lauludega ühte siduda
- palju liigutavaid hetki, mil häält raske lauluks seada
- väikese väliseesti tüdruku salmiread esiemadest tuulisel rannal
- õhtu meeskooriga mere ääres, kus lauludega saatsime õhtule erepunast päikest
- võimas, kaasahaarav, viimse kehaosani jõudev tantsupidu pärast ESTO laulupeo lõppu sealsamas lauluväljakul.
Ükskõik mis nime all – laulude pidu peab jätkuma!                       Margit Teller

 

Vaike ütlemisi
Laulge rõõmsalt, heatahtliku olemisega!
Harjutage oma naerulihaseid!
Hinga koonu sisse!
Pange jalg noodi peale!
Hoia seda do nooti nagu kodukana!
Kaks nooti on päris head, aga kolmandaga te enam ei tea, mis peale hakata.
„Sõõru, sõõru“ on teil pisisissimo.
„Ilutse südamekene“ – see olgu nagu pange tühjaks kallamine.
Tule ülevalt poolt noodi peale.
Nii hägune noot, nagu kolm aastat pesemata aken!
Tehke suu nii lahti, et jalatallad paistaksid.
Naiskoorile forte ei sobi, jäägu see meeskoori privileegiks.

 

Mullavere laululaager 3. augustil 1996
Ilm ei tõotanud midagi head. Madalad pilved ja aeg-ajalt tibutas jahedat vihma. Aga ikkagi oli laulmise ja puhkamise soov suurem kodusest hubasusest.
Reisikotti pakkisime sooje riideid ja mugavaid jalatseid. Läksime raudteejaama. Enamus jalgsi, sest laupäeva hommikul hakkavad liinibussid sõitma siis, kui Tallinna rong on juba väljunud.
Mullaveres oli vastas koori presidendi abikaasa Rein Pullerits miniaga. Kahe auto ja kahe reisiga jõudsime perekond Pulleritsude suvekodusse, kus meie auks oli lipp heisatud. Ta lehvis tugevas sügiselõhnalises tuules rohelise pargi taustal ja lõi kohe erilise meeleolu – Eesti kodu. Kunagi oli see talu, praegu üllatas oma ilu ja korrasolekuga. Selle põlvkonna istutatud puud on sirgunud täisealisteks. Iga puuga on seotud mingi perekondlik sündmus: pulmapäev, lapselapse sünd, sportlik saavutus jne.
Erilise soojusega tõmbas ligi meid mahukas taluköögi pliit. Koogitaigen oli valmis ja küpsetamine võis alata. Siiri tegi tuld, Vaike lisas õli pannile, Leeni spetsialiseerus kookide ümberheitmisele. Lubasime heitmises medaleidki jagada, oli ju Atlanta olümpia aeg. Laud sai kaetud, kohv keedetud, koogid küpsetatud ning pereisa Rein tõi lauale kuldkollase värske mee.
Hommikusöögi järel toimus 6-kilomeetrine jalgsimatk Luua Kõrgemasse Põllumajanduskooli. Tugevas tuules ületasime voored. Luua pargis puhkasime jalgu ja tutvusime pargi omapäraga. Käeulatamise allee oli hästi säilinud. Samuti piparkoogimajake.
Tiina Jasinski oli meie matkalt tuleku ajaks lahke pererahva aiasaadused puhastanud, koorinud ja parajalt peeneks hakkinud. Sügissupp sai maitsev.
Oli aeg alustada põhitegevust – laulmist. Tegime võimlemist ja hingamisharjutusi. See oli meile nelja aasta jooksul harjumuseks saanud. Laul oli esialgu konarlik, nagu oleks puutelgedega vanker veerenud Vooremäe kruusasel teel. Jätkasime ja püüdsime ikka paremini ja paremini . Laulsime läbi kogu ESTO programmi ja püüdsime ka sõnad pähe saada.
Päev oli jõudnud õhtusse. Käes oli saunakütmise aeg. Tassiti puid, täideti toobreid ja tehti vihtu. Noh, mis sest ikka pikalt rääkida: prae end laval parajalt kuumaks, hinga värske viha lõhna kopsud täis, anna paar sapsakat ja sulpsa karastavasse õuebasseini. Mida see ihu peaks veel tahtma!
Õhtu jätkus ülakorruse kaminasaalis, kus sai mõnusasti lobiseda ning aega veeta. Omavalmistatud lugudega etles Sigrid, huumorikatla juhtpuldis tegutses Siiri, kes lõpetas nii mõnegi loo viimase pipratera lisamisega.
Pühapäev oli päikseline, tuul endiselt tugev. Esimestena ärkasid lõokesed ja asusid toimetama. Kohvilaud kattus justkui iseenesest, kui mitte arvestada Heivi juhtrolli. Hommikune häälte lahtilaulmine oli õuekamina lähistel. Õppisime laulude sõnu ja püüdsime ka viisi õiges suunas veeretada.
Kultuuriprogrammis oli Palamuse ehk Tootsi lugude värskendamine. Sisenesime ka kirikusse, kus kaks jumalasõna kuulajat, õpetajaks Margit Nirk.
Laulsime Palamuse vastvalminud kõlakojas „Midrilindu“. Publik, ehk Rein Pullerits, oli koori kõlaga väga rahul. Tootsi koolimajas avas Heivi Pullerits varjatud lehekülgi Oskas Lutsu eluloost. Kirikuaiast leidsime „Kevade“ prototüüpide rahupaigad. Jeekimid ei ilmutanud end meile, oli ju hommik. Nende tegutsemise aeg aga pidi Tootsi jutu järgi hilisõhtul olema.

Kaks kaunist suvepäeva meie koori esinaise ja Pulleritsu pereema maakodus möödusid kui linnutiivul. Heivi korraldas meile sisuküllase laululaagri, tundsime rõõmu laulust, mis meid ühendab, imetlesime kaunist ümbrust, kätetööd, mis siin on aastakümnete vältel tehtud. On tahtmine kasutada laulusõnu „Siin on ilus elada!“                     Evi Samarüütel 

 

Jõulud 1995
1995 on laululiselt edukas olnud. 16. detsembril esines koor hea kõlaga, meid toetas viiul, klaver ja trianglihelin. Hääl sõltub akustikast. Kirikus otsutab sõna laulu kõla. Aeglustus mõjus muusikale hästi.
Katsun kiita iga pisikese õnnestumse eest. Seda tegi ka minu isa, kelle sünnist möödub tuleval aastal 100 aastat. Ta ei tülitsenud kellegagi. Ta oli väga hea inimene. Headus ja halastus on üle kõige. Mingi meel on antud käte kaudu tunnetada inimesi.
Aitäh teile! Need kaks kontserti olid meie koori selle aasta kõrghetked.                      Vaike Uibopuu

 

Kontsert Võnnu Jakobi kirikus 17. detsembril 1995
Oli meeldiv ja tähtis sündmus Võnnu kiriku elus. Väga tore on see, et samal ajal esines koguduse enda koor ning et selle tõttu tekkisid sidemed kahe koori vahel. Tahaks, et need sidemed jätkuksid.
Ja tore, et teie koor siit minnes midagi kaasa sai, mitte ainult külma kehasse, aga et külm aastaaeg ennast paratamatult tunda annab, siis oleks väga tore, kui te tuleksite kunagi meile külla ka mõnel soojemal ajal.
Häid Jõulusid soovides ning palju rõõmu laulmisest, inimestest ja tööst uuel aastal!        Kalle Kasemaa                                                                                                                                               3. advendi pühapäeval  17.12.1995

 

Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor - 50   29. aprillil 1995
Tere! Tere! Tere! ... Mitu aastat me pole näinud? Kuidas elad? Kus töötad? Kas laulad ka? Mis kontserdi kava maksab? Ja näe, raamat ka! Kas õhtule saab veel kirja panna?
Kui väikeseks on koor jäänud!
Vivat, crescat, academia.
Michael Haydni imeilus missa. Pole tõesti varem kuulnud.
Eesti heliloojate uudisloomingu võistluse võidutööd. Armsad. Noor helilooja. Ilmselt andekas. Alo Ritsingu laul on ka sümpaatne. Vaike võlub koorilt üha uusi värve.
Sa oled mu südame suvi. Naiskoor, SA OLED MU SÜDAME SUVI.
Gaudeamus. Igitur.
On alles palju õnnitlejaid. Ja lilli.
Pildistama! Nüüd vilistlased ka. Katsume koomale võtta. Veel koomale. Kui palju meid on! Igaühel siit lavalt omad muljed ja mälestused. Helged enamasti.
50 aastat. Pool sajandit. Sellest 22 kooris. Pool elu. Rõõmu ja valu. 

Pidu TÜ Ajaloomuuseumis. Mis kaunis saal. EKE Inseneride meeskoor. Teadagi endised tipikad. Endiselt koos. Veel leidub tervitajaid. Ühislaul. Toostid. Esinaiste etteasted.
Käisid näitust vaatamas? Vahva jah. Fotod. Mälestused. Ajalugu.
Näe, need vanad valged kleidid. Ja lipp. Ja meie auhind ja veepeod. Olid ajad!
Ja kus nüüd on ikka reisitud. Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Soome, Prantsusmaa ...
Saali tagasi. Veel mõni tants. Baaris ka mõnus juttu puhuda.
Juba lõpulaul? Lõpp? Algus!
Algab teine poolsada. Kas sada saab täis?                                                 Leeni Uba

 

Eesti Naislaulu Seltsi esimene naiskooride laulupäev Rakvere linnuses 10. juunil 1995
Hommikusele proovile järgnes meeldiv vaheaeg, mida igaüks isemoodi kasutas. Kes külastas sugulasi- tuttavaid, kes istus murul, kes tutvus linnaga. Ilm oli ilus, vihma polnud karta.
Rongkäiguks kogunesime lähedalolevasse parki. Päike oli kusagile kadunud. Valisime koha, kust oli mõnus teisi  tervitada ning ühinesime Tallinna lubinokkadega. Rongkäigus marssides tervitasime innukalt möödujaid.
Esimesena pidas lühikese kõne Eesti Kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln, kes valiti ENLS patrooniks.
Äikesepilved aina lähenesid lossimüüridele, publik tõmbus varju, lauljad olid aga vaprad ja varustatud keepidega ning ENLS-i esimene naiskooride laulupäev sai peetud. Naiskoore olid tulnud tervitama ka meeskoorid.
Laulutuhinat jätkus ka veel koju sõites bussi, jahvatasid jutuveskid ja teadjad õpetasid, et kõige parem ebaküdoonia hoidis on želee.  

 

Miks ma laulan?  1994
* Tulin laulma, ilusast laulust rõõmu tundma ja iseendast veidi ära andma.    Eve Männik – II sopran
* Laulmine – vaheldus rutiinsele argipäevale.    Tiina Kruuse – II sopran
* Põhjusi on kaks:
     1. Omakasupüüdlik – nagu mälu, nii ka laulmine vajab pidevat treeningut, et tasemel püsida
     2. Armastan muusikat.      Eevi Maiste – II sopran
* Kui Vaike Uibopuu laulma kutsus, olin rõõmsasti nõus, mõtlemata põhjustele, miks ma seda teen. Lea Michelson – II sopran
* Ülikooli ajal oli naiskoor tähtsamgi kui õppimine ja seetõttu on praegune laulmine nagu eelneva loogiline järg.     Siiri Jõgi – II alt
* Hing nõuab.     Milvi Kalamees – I alt
* Laulan ilusate mälestuste ja vajaduse pärast.    Aime Kärner – I alt
* Vanast harjumusest ja võimalust teha seda just Vaike käe all.    Liivi Veldre – I alt
* Mulle meeldib nautida koorilaulu harmooniat ja laulda Vaike Uibopuu käe all.    Ehte Orlova – I alt
* Kooris laulmine on kui allikast joomine – oled kord võtnud sõõmu, tahad seda ikka ja jälle korrata.     Evi Samarüütel - I alt
* Laulda on mõnus ja õige mõnus kunagiste ülikoolikaaslaste seltsis ja eriti mõnus Vaike Uibopuu, ääretult sügava muusikatunnetusega dirigendi käe all. Oleks vaid samavõrd häält, kui kauges üliõpilaspõlves, siis kannaksid meie ühised püüdlused paremat vilja.     Valve-Liivi Kingisepp I sopran
*Suur soov laulda ja miks mitte heas seltskonnas ja väga hea dirigendi käe all.    Säde Viirlaid – I sopran
* Isegi iga proov naiskooris pakkus naudingut, ei puudunud 8 aastat üheltki proovilt ega esinemiselt. Tütre sünd tõmbas hobile kriipsu peale. Oli suur rõõmupäev, kui asutati vilistlaskoor ja oli taas võimalus kooris laulda.      Sigrid Vooremäe – I alt
* Olen nagu vana jahikoer, kes pasunahäält kuuldes ennast ikka ja jälle püsti ajab. Miks just siin kooris? Nostalgia ja võrratu dirigent.     Rutt Kivastik – II alt
* Leian siit toredat vaheldust, meeldivat seltskonda ning kinnitust sellele, et arvestatavaid tulemusi võib loota vaid see, kes täie hingejõuga töötab.    Erika Jüriado – I alt
* Tulin 1994. aasta sügisel kammerkoori vilistlasena, laulsin ka seal Vaike Uibopuu käe all ja tahan seda jätkuvalt teha. Muidu läheb nägu kurjaks ja rüht viletsaks, häälest rääkimata.      Anu Saag – II alt
* Hingeigatsus millegi väga ilusa järele.    Helle Muruväli – I sopran
* Tundsin end juba küllalt vanana ja vabana, et teha taas seda, mis noorena meeldis.     Mare Rand – I alt
* Mul vist on natuke muusikat sees ja see tahab vahel välja pääseda. Laulmine on üks võimalus.      Leeni Uba – I alt
* Tahan laulda. Ja kena, et seda saab teha ülikooli vilistlasnaiskooris.     Leeni Leis – II alt 
* Tulin laulma, kuna tulemata jätta ei saanud. See oli südame käsk.      Helgi-Mai Maiste – I sopran
* Lihtsalt meeldib laulda.     Urve Salundi – I sopran
*...selleks, et kord nädalas olla teistsuguses miljöös, unustada oma töö-mured
....et laulda.      Nora Toots – I sopran

 

Juubelilaulupidu (XXII) Tallinnas 1.- 3. juulil 1994 
Laulupeolise hingekaja.
...Juba Tartu jaamas poeb peotunne hinge. Raske kohvriga ruttad Tallinna rongile, tuttavad hääled sind kutsumas ja hõikamas. Ei räägita siin ei raskest ajast ega rahapuudusest, hakkajamad võtavad hoopis lauluotsa üles ning varsti täidab mitmehäälne muusika kogu rongi.
...Tallinnas ootavad trollid, mis igaüks ise suunas jaamast peolisi koolimajadesse toimetavad. Klassiruumid on puhtad ja soojad, puhud madratsi täis ja küll tuleb hea uni. Rahu pole aga kauaks, sest juba kutsuvad Popsid koridoris tantsule neid, keda jalad veel kannavad ning meeleolukas pidu kestabki hommikuni.
...Meeliülendav on kooride lavale tulek. Meeskoorid tervitavad naiskoore: „Sest ma nagu linnukene igatsen su järele...“. See paneb hinge helisema, muutud nooremaks ja paremaks ning tahad laulda, laulda...
...Saame missaküünlad ja liigume Lasnamäe harjale. Süütame küünlad ja hargneme lauluväljaku servadele, et sealt hämaruses alla laskuda ja siirduda kõik koos merele – lõkete lõkke suunas. Kahel pool peasissekäiku põlevad „Lapiküünlad“, merelt paistab suur lõke.  

 

Tartu juubelilaulupidu 17.-19. juunil 1994 
Tartu juubelilaulupeoks valmis uus, hea akustikaga laululava. Viimased ehitajad lahkusid vahetult enne peo algust.
Laulupidu algas mälestuskivi avamise ja jumalateenistusega Tartu Peetri kirikus. Rongkäik venis pikale, kuid oli tore marssida oma kodulinna peatänavatel.
Pidu sai hoo sisse ja siis, naiskooride laulmise ajal, käis suur kõmakas ja elekter kadus ära. Mikrofonid jäid tummaks. Dirigent ei saanud enam ühendust kooriga ja koor ei saanud aru, mis toimub ja mida tegema peaks. Hakkasime laulma seltskondlikke laule. Korraldajad olid hädas, tekkis palju organisatoorseid apse. Väga huvitavalt planeeritud laulupidu vajus laiali koos vihmapilvedega.
Ka pühapäeval sadas jahedat vihma. Külm puges kontidesse, isegi „Haanjamehe“ ühislaulmine publikuga ei suutnud rõõmu pakkuda ei lauljatele ega kuulajatele.